Tähemõrsja

Oli üksi noori naene, läksi karja saatemaie.
Leidis kana vainuelta, viis see kana kojuje.
Kanast kasvis inimene, Sula Salme neitsikene!
Siis sel tulid kolmed kosjad:
üks oli kuu, teine päeva, kolmas tähte poisikene.
(Eesti regilaul, Karuse)

Päevalind, Ilmapuu ja tähepulm

See on nüüd üks väga vana lugu. See võib ka olla meie kõige vanem rahvalugu, mis armastusest ja paariminemisest räägib.

Kõige enne elanud linnud. Veel praegugi saavad nad mööda Linnuteed ühest ilmast teise rännata. Väga kaugel, päris Ilma ääre peal, kus Taevas Maaga kokku puutub, on taevajuma kirjukaanes väike auk, millest linnud läbi pääsevad. Sealtkaudu jõuavad ka surnud inimeste hinged toonekurgede ja teiste lindude sees rännates Allilma Maanala maadele. Sama teed käib ka Päev, ööseks Allilma puhkama minnes, et hommikul teiselt poolt jälle välja tulla.

Mere keskel seisab Saar, millel kasvab ilmatusuur puu. See puu on olnud seal juba aegade algusest saadik. Tema oksad ulatuvad Ülailma, nendele toetub taevakaas, tema juured aga hoiavad koos Allilma sügavusi. Ilmapuu võimsa tüvesamba najal püsivadki Ülailm, Allilm ja nende vahel seisev Maailm koos.

Ennevanasti munenud Päevalind Ilmapuu oksale neli muna – hõbemuna, vaskmuna, raudmuna ja kullakirja munakese. Kolmest munast koorus kolm poega: üks oli Kuu ja teine Päev, kolmas Tähte poisikene. Neljanda muna puhus Allilmast tõusnud vihane tuulehoog aga Ilmapuu otsast alla.

Väinamere Saarel elas noor emand. Ta elas rikkas Kure talus – Suur Meri õue all, Pitk Pihelgas õue peal, Kõrge Kõuepuu koja keskel. Ühel päeval leidis Kureemand mererannalt, kadakase karjatee äärest, suure kullakirja muna, mille ta terdekana omaks arvas. Emand võttis muna põlle sisse, viis koju ning peitis vakka, villa vahele – kaane alla varjule.

Mõne aja möödudes tuli munast väike kullaste juustega lapsuke välja, kellele Salme nimeks pandi. Oli ilmailus tüdruk ja taevatark laps. Kasvas vööta, kasvas tööta – elas kasemahlast ja põõsamarjast Saare suures salus. Kaua kasvas, kaugelt kuulus – imeilus Saare Lill.

Kord, Saarest möödudes, nägi kõrge ja kahvatu Kuuisand vilgast väinatütart mererannal käimas ja hõbetas mere kaunitari jalgade ees. Tuli rikas öökuningas Salmet kosima. Tahtis teda naiseks viia – Kureneiut kodukanaks.
Salme hüüdis kaugelt vasta:
„Ei mina vanale Kuule lähe – asjata hõbe tal õheneb! Kuul on kuusi ametida – puhu tõuseb õhta poolta, teine puhu lõuna poolta, kolmandama koidu poolta! Korra kasvab, korra kaob ta, vahel ei käi kodugi!”
Kuu läks kurvalt kodu poole. Minnes paistis nukral palgel, kurvastusest kahanes.

Oma igapäevasel teel, Saarest möödudes, nägi priske Päev sulakaunist saareneiut sauna juures pesemas ja soojendas tema pesuvee. Tuli päikeseline noormees Sula Salmet kosima. Tahtis teda naiseks viia – tedretütart kodukanaks.
Salme hüüdis saunast vasta:
„Ei mina Päevale lähe! Päeval palju viisisida – palavaste paistab Päeva, heledaste heidab ilma! Kui on ere heinaaega, siis ta vihmada viristab! Kui on käre külviaega, siis ta põldu ju põrutab! Rukkid riisub riivakile, nisud mässib mätta alla!“
Päev läks pahaselt puhkedes kodu. Minnes paistis põuapalgel – kõrvetuse kurjusel.

Ühel hommikul nägi helkjas Tähepoiss Ilmapuu otsa roninud Salmet Ülailma serva peal istumas ja jalga kiigutamas. Täht kargas kohemaid Põhjakotka selga ja laskus alla Saarele. Kui ta kõuemürina saatel rannale astus, värises maa kalimehe vägeva jala all, taevane tuli põles tal peas ja hingusest lõõtsas leeke lainetesse. Ise koiduna kaunis ja ehana ehitud – hõbeketid rinna peal, pitk taevarauast mõek vööl.

Küll armsad Saare neiukesed siis vaatasid ja ohklesid:
„Oh – oleks see meesi meie jaoksi! Oh – oleks kallis meie kaasa!“
Tahtis siis Salmegi Tähele:
„Jah mina lähen Tähele! Temale ma annan kätta – lähen kulda kaasakeseks! Tähel on säravad silmad! Tähel on meeletud mõtted! Tähte lauda istutage – Pitka Pihelga vilusse! Meevaagnad mehe ette! Mõdukannud magusad – kalijoogid verevad!“

Toodi Täht siis Kure õuele ja istutati kõrge kojapuu all ehitud laua taha:
„Söö, Tähte, joo Tähte! Ela, Tähte, rõemsaste!“
Täht aga oma pitka mõeka täristas, rasket rauda ragistas:
“Ei taha süia, ei taha juua! Tuoge mo omane välja, soatke Salme õuele!”

Salme hüüdis aidast vasta:
„Peiukene, poisikene, annid aega kasvada – anna aega ehtida! Söö Tähte, joo Tähte, ela Tähte rõemsaste!“
Täht seepeale jällegi mõeka täristas, raskeid hõbekettisid helistas:
“Ehi, ehi, neiukeine, Sula Salme morsjakene!“
Lõpuks toodi Salme välja – Kureneiu teiste hulka. Pereeit ei tundnud tütart, kasumemm ei kasvandikku, keda salakamberites ilmaneiud ehtinud, metsapiigad valmistanud.

Täht siis mõeka täristas, kõuehääli kõmistas:
„Ära viin nüüd Salmekese, ära nuore nugissilma! Nutke-nutke Saare sugu – jo teilt Salme viidanekse, taeva alla tõstetakse! Pilve taha peidetakse – Ehaneiuks heidetakse!”
Salme kargas peiu kõrva – Põhjakotka selja peale. Täht pani oma pitka koiva talle ümber, teine jalg jäi uljalt rippu.

Lapi Kull viis tedrepoja! Saare naised nutsivad, kased kambris kurtsivad. Ilmaneiud itkesivad, metsapiigad pillisivad. Kõrge Kuu jäi kurvalt kaema – kahetsusest kahanes. Pahur Päev käis madalkaares – valget aega vähendas. Salmelind, ei tundnud leina, ega teiste kurvastusi. Tema lendas peiu armul, sõitis Põhjakotkal seljal, kes neid kandis Linnuteele.

Eesti regivärsiliste rahvalaulude ja soome-ugri müütide järgi kirja pannud Raivo Ird.

>>NIMEDE JA VÄHEMTUNTUD SÕNADE SELETUSI

Autori kommentaar:

Tähemõrsja ehk Salme loo puhul on tegemist traditsioonilise ja omal ajal väga levinud eesti regivärsilise rahvalauluga. Tavaliselt esineb see osana tüüpilisest eesti „loomislaulust“, milles Päevalinnu (pääsukene või sinikirju linnukene) munadest kooruvad taevakehad ning müütilised tegelased – sepp, kuningas, poiss või neiu.

Rahvaluuleteadlase Matthias Johann Eiseni raamatust „Eesti mütoloogia“ loeme, et tõenäoliselt on Salme laul tekkinud Eestis, Läänemaal ja levinud siit mujale, jõudes lõpuks välja ingerlaste, karjalaste ja vepslasteni.

Läänemaa versioonis on Tähemõrsja nimeks Salme. Saaremaa lauludes seisab see enamasti ühenduses sõnaga „sula“ (ilus, kaunis) ehk siis Sula Salme. Saaremaa ja Sõrve vahel oli munasajal Salme väin (praegu Salme jõgi), millepärast Eisen oletab, et Tähemõrsja nimi ka mõne veekoguga seotud võib olla. Võru- ja Setumaal astuvad Salme asemele aga hoopis Ilmatütar, Väinatütar ja Kureneiu, kuna viimane sünnib kasvama pandud kurest.

Tähemõrsja lugu on ära toodud ka „Kalevipojas“, koguni kahe erineva teisendina, kus kanast kasvab Salme ja tedremunast sünnib Linda. Soomes esinevad Suometar ja Saare neiu Küllikki, kuid Eiseni andmetel enne „Kalevala“ ilmumist neid tegelasi sealses rahvapärimuses ei tuntud ning „Kalevala“ autor Elias Lönnrot laenas selle loo tõenäoliselt just Eestist.

Salme ja Linda sündimislood meenutavad Eiseni arvates veel ka kreeka mütoloogia ilusat Helenat, kes koos kahe vennaga linnumunast sündinud. Maailma munast loomise ja taevakehade ning erinevate jumalike olevuste munast sündimise müütide juured arvatakse ulatuvat tagasi Euroopa kõige esimeste asukate ehk paleoeurooplasteni, kes elasid siin (ka Eestis) juba enne soomeugrilaste ja indoeurooplaste saabumist.

Lätlased tunnevad Saule (Päike) ja Auseklise (Koidutäht, Veenus) kosjalugu. Vanemas balti mütoloogias on taevakehad inimeste sugulased. Arvatavasti inspireeris taevakehade igapäevane liikumine muinasinimesi kujutlema neid jumalustena ja looma nende seiklustest lugusid. Kõige tõenäolisemalt põhinebki Tähemõrsja lugu väga vanal muinaskosmoloogilisel müüdil, mis seletab Päikese, Kuu ja Veenuse sündimist ning liikumisi.

Käesoleva ümberjutustuse aluseks on võetud Läänemaal Karusel 1845. aastal kirja pandud regivärsiline rahvalaul, mida on mõningal määral täiendatud teistest lauluversioonidest ja “Kalevipojast” saadud materjalidega.

Raivo Ird 2022

Muudetud: 23.02.22

paevapojad.ee