Tähemõrsja

Oli üksi noori naene, läksi karja saatemaie.
Leidis kana vainuelta, viis see kana kojuje.
Kanast kasvis inimene, Sula Salme neitsikene!
Siis sel tulid kolmed kosjad:
üks oli kuu, teine päeva, kolmas tähte poisikene.
(Eesti regilaul, Karuse 1845)

Päevalind, Ilmapuu ja tähepulm

See on nüüd üks väga vana lugu. See võib ka olla meie kõige vanem rahvalugu, mis armastusest ja paariminemisest räägib.

Kõige enne elanud linnud. Veel praegugi saavad nad mööda Linnuteed ühest ilmast teise rännata. Väga kaugel, päris Ilma ääre peal, kus Taevas Maaga kokku puutub, on taevajuma kirjukaanes väike auk, millest linnud läbi pääsevad. Sealtkaudu jõuavad ka surnud inimeste hinged toonekurgede ja teiste lindude sees rännates Allilma Maanala maadele. Sama teed käib ka Päev, ööseks Allilma puhkama minnes, et hommikul teiselt poolt jälle välja tulla.

Mere keskel on Saar, millel kasvab ilmatusuur puu. See puu on seisnud seal juba aegade algusest saadik. Tema oksad ulatuvad Pealtilma, nendele toetub taevakaas, tema juured aga hoiavad koos Allilma sügavusi. Ilmapuu võimsa tüvesamba najal püsivadki Pealtilm, Allilm ja nende vahel seisev Maailm koos.

Ennevanasti munenud Päevalind Ilmapuu oksale neli muna – hõbemuna, vaskmuna, raudmuna ja kullakirja munakese. Kolmest munast koorus kolm poega: üks oli Kuu ja teine Päev, kolmas Tähte poisikene. Neljanda muna puhus Allilmast tõusnud vihane tuulehoog aga Ilmapuu otsast alla.

Väinamere Saarel elas noor emand. Ta elas jõukas Kure talus – Suur Meri õue all, Pitk Pihelgas õue peal, Kõrge Kõuepuu koja keskel. Ühel päeval leidis Kureemand mererannalt, kadakase karjatee äärest, suure kullakirja muna, mille ta terdekana omaks arvas. Emand võttis muna põlle sisse, viis koju ning peitis vakka villa vahele – kaane alla varjule.

Mõne aja möödudes tuli munast väike kullaste juustega lapsuke välja, kellele Salme nimeks pandi. Oli ilmailus tüdruk ja taevatark laps. Kasvas vööta, kasvas tööta – elas kasemahlast ja põõsamarjast Saare suures salus. Kaua kasvas, kaugelt kuulus – imeilus Saare Lill.

Kord, Saarest möödudes, nägi kõrge ja kahvatu Kuuisand vilgast väinatütart mererannal käimas. Tuli rikas öökuningas Salmet kosima. Tahtis teda naiseks viia – Kureneiut kodukanaks.

Salme hüüdis kaugelt vasta:
„Ei mina vanale Kuule lähe – asjata hõbe tal õheneb! Kuul on kuusi ametida – puhu tõuseb õhta poolta, teine puhu lõuna poolta, kolmandama koidu poolta! Korra kasvab, korra kaob ta, vahel ei käi kodugi!”

Kuu läks kurvalt kodu poole. Minnes paistis nukral palgel, kurvastusest kahanes.

Oma igapäevasel teel, Saarest möödudes, nägi priske Päev sulakaunist saareneiut sauna juures pesemas. Tuli päikeseline noormees Salmet kosima. Tahtis teda naiseks viia – tedretütart kodukanaks.

Salme hüüdis saunast vasta:
„Ei mina Päevale lähe! Päeval palju viisisida – palavaste paistab Päeva, heledaste heidab ilma! Kui on ere heinaaega, siis ta vihmada viristab! Kui on käre külviaega, siis ta põldu ju põrutab! Rukkid riisub riivakile, nisud mässib mätta alla!“

Päev läks pahaselt puhkedes kodu. Minnes paistis põuapalgel – kõrvetuse kurjusel.

Ühel hommikul nägi helkjas Tähepoiss Saare Salmet Pealtilma serva peal istumas ja jalga kiigutamas. Täht kargas kohemaid Põhjakotka selga ja laskus Saarele. Kui ta kõuemürina saatel rannale astus, värises maa kalimehe vägeva jala all, taevane tuli põles tal peas ja hingusest lõõtsas leeke lainetesse. Ise koiduna kaunis ja ehana ehitud – hõbeketid rinna peal, pitk taevarauast mõek vööl.

Küll armsad Saare neiukesed siis vaatasid ja ohklesid:
„Oh – oleks see meesi meie jaoksi! Oh – oleks kallis meie kaasa!“

Salme tahtis Tähele:
„Jah mina lähen Tähele! Temale ma annan kätta, lähen kulda kaasakeseks! Tähte lauda istutage – Pitka Pihelga vilusse! Meevaagnad mehe ette! Mõdukannud magusad – kalijoogid verevad!“

Toodi Täht siis Kure õuele ja istutati kõrge kojapuu all ehitud laua taha:
 „Söö, Tähte, joo Tähte! Ela, Tähte, rõemsaste!“

Täht aga oma pitka mõeka täristas, rasket rauda ragistas:
“Ei taha süia, ei taha juua! Tuoge mo omane välja, soatke Salme õuele!”

Salme hüüdis aidast vasta:
„Peiukene, poisikene, annid aega kasvada – anna aega ehtida! Söö Tähte, joo Tähte, ela Tähte rõemsaste!“

Täht seepeale jällegi mõeka täristas, raskeid hõbekettisid helistas:
“Ehi, ehi, neiukeine, Sula Salme morsjakene!“

Lõpuks toodi Salme välja – Kureneiu teiste hulka. Pereeit ei tundnud tütart, kasumemm ei kasvandikku, keda salakamberites ilmaneiud ehtinud, metsapiigad valmistanud.

Täht siis mõeka täristas, kõuehääli kõmistas:
 „Ära viin nüüd Salmekese, ära nuore nugissilma! Nutke-nutke Saare sugu – jo teilt Salme viidanekse, taeva alla tõstetakse! Pilve taha peidetakse – Ehaneiuks heidetakse!”

Salme kargas peiu kõrva – Põhjakotka selja peale. Täht pani oma pitka koiva talle ümber, teine jalg jäi uljalt rippu.

Lapi Kull viis tedrepoja! Saare naised nutsivad, kased kambris kurtsivad. Ilmaneiud itkesivad, metsapiigad pillisivad. Kõrge Kuu jäi kurvalt kaema – kahetsusest kahanes. Pahur Päev käis madalkaares – valget aega vähendas. Salmelind, ei tundnud leina, ega teiste kurvastusi. Tema lendas peiu armul, sõitis Põhjakotkal seljal, kes neid kandis Linnuteele.

Eesti regivärsiliste rahvalaulude ja soome-ugri muistendite järgi kirja pannud Raivo Ird.

>>NIMEDE JA VÄHEMTUNTUD SÕNADE SELETUSI

Autori kommentaar:

Tähemõrsja ehk Salme loo puhul on tegemist traditsioonilise ja omal ajal väga levinud eesti muistendiga. Rahvaluuleteadlase Matthias Johann Eiseni raamatust „Eesti mütoloogia“ loeme, et tõenäoliselt on Salme laul tekkinud Eesti läänerannal ja levinud sealt üle kogu maa, jõudes lõpuks välja isegi ingerlaste, karjalaste ja vepslasteni.

Läänemaa versioonis on tähemõrsja nimeks Salme. Saaremaa lauludes seisab see enamasti ühenduses sõnaga „sula“ (ilus, kaunis) ehk siis Sula Salme. Saaremaal on ka Salme nimeline väin ja Salme jõgi, millepärast Eisen oletab, et ka tähemõrsja nimi algselt mõne veekoguga seotud võib olla. Võru- ja Setumaal astuvad Salme asemele Ilmatütar, Väinatütar ja Kureneiu, kuna viimane sigib kasvama pandud kurest. Balti mütoloogia tunneb päikesetütar Saulet ja koidutäht Auskrinet. Tähemõrsja lugu on ära toodud ka „Kalevipojas“, koguni sama loo kahe erineva teisendina, kus kanast kasvab Salme ja tedremunast sünnib Linda. Soomes esinevad sarnaste tegelastena Suometar ja Saare neiu Küllikki, kuid Eiseni andmetel enne „Kalevala“ ilmumist neid sealses rahvapärimuses ei tuntud ning Elias Lönnrot laenas selle loo tõenäoliselt just Eestist.

Salme ja Linda sündimislood meenutavad Eiseni arvates veel ka kreeka mütoloogia ilusat Helenat, kes koos kahe vennaga linnumunast sündinud. Maailma munast loomise ja erinevate jumalike olevuste munast sündimise müütide juured arvatakse ulatuvat tagasi Euroopa kõige esimeste asukate ehk paleoeurooplasteni, kes elasid siin juba enne soomeugrilaste ja indoeurooplaste saabumist.

Käesoleva loo aluseks on võetud Läänemaal Karusel 1845. aastal kirja pandud regivärsiline rahvalaul, mida on mõningal määral täiendatud teistest muistenditest ja “Kalevipojast” saadud materjalidega. Autori soov ja lootus selle töö juures on olnud, et üks eesti rahva vanimaid ja väärikamaid muinaslugusid, mida esivanemad meie jaoks nii kaua alal on hoidnud, nüüd uute meediumite ilmumisel ootamatult ära ei kaoks. Ehk suudab ta sellises proosavormis, mis kaasaegsele inimesele sobivam, veel edasi elada, et ka tulevased põlved temast rõõmu võiksid tunda.

Raivo Ird 2021

Muudetud: 26.05.2021

paevapojad.ee