„Tähemõrsja“ – seletusi

Ilmapuu tähtedega

„Tähemõrsja“ – nimede ja vähemtuntud sõnade seletusi

Tänan tagasiside eest kõiki, kes leidsid aega, et seda lugu lugeda ning osaleda küsitluses täpsemat selgitamist vajavate sõnade ning nimede kohta. Kogumistöö käigus ilmnes, et selgitamist vajavaid sõnu ja väljendeid on rohkem kui oskasin oodata. See on iseenesest tore, sest näitab, et lool on kihte ning sügavust. Mul on hea meel neid siinkohal avada ning selgitada, aidates sellega kaasa meie pärandkultuuri ning emakeele säilitamisele ning väärindamisele.

Küsitluses osales 12 inimest. Kõige enam küsimusi tekitasid sõnad: kalimees (8 korda), vain (vainuelta) (5 korda), kirjukaas (5 korda) ja riivakile (4 korda). Allpool on toodud selgitused kõikidele küsitluse käigus ära märgitud sõnadele ja nimedele.

Raivo Ird (26.05.2021)

Allilm – vt: Kolm Ilma

eha – ’õhtutaeva puna’ (vrd. soome ehtä ’õhtu’)

Ehaneiu – taevane olend eesti ja balti mütoloogias (vrd. „Koit ja Hämarik“) / *Leedu muistendites peseb ehatäht Vakarine ehk õhtune Veenus loojaminevat päikest ja teeb talle voodi.

emand – ’perenaine, käskijanna, proua’

ilm – ‘maailm’ (laiemas mõistes), ‘maa ja taevas’ (algsoomeugri sõnast jilmä ‘taevas’)

Ilmad – vt: Kolm Ilma

Ilmapuu – germaani, baltoslaavi jt. rahvaste kosmoloogias maailma keskel seisev ja erinevaid maailmasid ühendav hiiglaslik puu, mille okstel ripuvad taevakehad (vrd. soome-ugri Ilmasammas); eesti regivärsilistes rahvalauludes ka kuldsete viljadega õunapuu

Ilmasammas – soome-ugri kosmoloogias hiiglaslik sammas, mis toetab taevakaant, tähistaevas pöörleb ümber Ilmasamba, mille tipp on kinnitatud Põhjanaela külge (vrd. Ilmapuu); Ilmasamba kontseptsioon tuleneb soome-ugri püstkoja kesksest tugipuust, mis toetab selle lattkonstruktsioone (karjala arhitektuuris säilinud ahjuposti e. koldesambana) / *„Kalevalas“ sepistab Ilmasepp Ilmarine taevavõlvi, seda toetava ilmasamba ja imeveski Sampo, mis on algupäraselt tõenäoliselt samuti tähistanud ilmasammast.

itk – ’nutt’; ka ’nutulaul’, rituaalne kaeblus matustel või pruudi lahkumisel isakodust

juma – soome-volga ’taevas, taevakaas’ (vrd. jumal, jumaline ’taevaelanik’)

kaasa – ’abikaasa’

kaema – ’vaatama’

kali – vanaeesti ‘jõud, vägi’ (saarte murdes ka ‘puukaigas, tugipuu, kang’)

kalijook – ‘vägijook, mõdu, õlu’ (vanaeesti sõnast kali ‘vägi’)

kalimees – ‘vägimees, kangelane’ (vanaeesti sõnast kali ‘vägi’; vrd. kalev ‘vägev, tugev’) / *Lennart Meri nimetab oma raamatus “Hõbevalge” kalimeesteks-kaleviteks Läänemere muistseid meresõitjaid.

kirjukaas – vt. taevakaas

kodukana – ’koduperenaine’

koit – ’idataeva helendus enne päikesetõusu’

Kojapuu – taluõue keskel asuv (püha) puu; vrd. Ilmapuu, Ilmasammas

kosjad – eesti rahvakultuuris nõusoleku saamine abieluks neiult ja tema vanemailt ning selle rituaalne tähistamine

kõrva – ‘kõrvale’

Kõuepuu – kõuejumalale (eesti Tooru; germaani Donar, Thor; baltoslaavi Perkwunos) pühendatud puu, tavaliselt tamm (Skandinaavias ka pihlakas)

Lapi Kull – eesti mütoloogias Lapimaalt pärit suur lind või kulli kuju võtnud Lapi nõid, kes tedrekanu oma pilguga hüpnotiseerib ja endaga kaasa Lapimmale viib / *„Kalevipojas“ viib kotka seljas põhjapoolt tulnud Kalev minema tedremunast sündinud Linda (Salme ilukirjanduslik prototüüp).

Linnutee – galaktika, millesse kuulub Päikesesüsteem ja mida me näeme taevas helendava tähtede jadana; soomeugri mütoloogias rändlindude ja surnud hingede rada

lõõtsama – ’lõõtsuma, lõõtsutama’, puhuma nagu sepalõõtsast

Ma(a)nala – läänemeresoome mütoloogias maa-alune surnute elupaik (vanaeesti maan ala ’maa all, maa alla’); vt. ka Allilm

morsja – rannikumurdes ’mõrsja, pruut’ (vrd. soome morsian)

mõdu – ’meest kääritatud alkohoolne jook’

mõek – läänemurdes ja rannikumurdes ‘mõõk’

nugissilm – ’tüdruk’ (ilusate teraste silmadega nagu nugisel)

Pealtilm – vt. Allilm

pihelgas – ‘pihlakas’; eesti mütoloogias püha puu, millest tehtud kepp on relvaks kurjade vaimude vastu / *Skandinaavia mütoloogias kõuejumal Thorile või tema naisele Sifile pühendatud puu.

pitk – vanaeesti ‘pikk, suur’

puhu – ’puhku, kord’ (vrd. sedapuhku, seekord)

Päev – vanaeesti ‘päike’; eesti mütoloogias ka päikesejumal või taevajumal

Päevalind – eesti regivärsilistes loomislauludes müütiline lind (pääsukene, sinikirju linnukene), kes teeb pesa koplisse kuldsesse põõsasse ja kelle poegadest sünnivad taevakehad (vrd. Ilmalind) ning sageli ka mütoloogilised tegelased – sepp, kuningas, poiss, neiu / *Ersa-mokša rahvaluules räägitakse hiigellinnust, kes muneb Ilmapuu oksale kolm muna, millest sünnivad haldjatarid Viljaema, Metsaema ja Tuuleema.

riivakil –  läänemurdes ’ripakil, kiivakil, vilets’ (vilja kohta)

soatke – keskmurdes ’saatke’

sula – vanaeesti ‘ilus, kaunis’ (vrd. rahvaluule Sula Salme, Sulevipoeg)

taevakaas – läänemeresoome kosmoloogias esineb taevas maa üle laotatud kuplina, mille äär silmapiiril maaga kokku puutub; ka kirjukaas ’tähtedest kirju taevakaas’ (vrd. Sampo kirjukaas „Kalevalas“); vt. ka Ilmasammas

vain – ’niit, külaäärne rohumaa’

viisisid(a) – ’käitumisviise’ (vrd. sedaviisi, niiviisi)

Ülailm – vt: Kolm Ilma

Muudetud: 23.02.2022

Päevapojad